Taevakivid

Taevasüdames on tugevad kivid
Need saadavad meile helendavaid sõnumeid
Valgusaastate pärast me
seisame paljajalu soojal liivaluitel
ja mõistame meile ammu öeldut.

Pimedus ja valgus
See on hea, et me mäletame
Siis me ei unusta võibolla pimedas
Mida me nägime kui oli valge
Kas valgus ja pimedus õpetavad teadmist?

Kas surm õpetab elu?
Kas surm on igavene?
Kas sõda õpetab rahu?
Kas me ei oskagi endas näha ja hoida seda mida tunneme taeva sinistesse silmadesse vaadates?

Murepõllul on vead
Rahvas karjub: poliitikud sead
Rahvas on kurb pole giljontiini, ei lenda siin pead
Tigeda kõht on tühi ja meel nälgima peab
Kuid peakohal ringlevad lendavad sead

Linnud

Istume haljal oksal ja sööme
Arvab eksimatu koolis käind pööbel
Näen vaeva selle pärast, mis minu jaoks mööbel
Alati taevas, maapeal ja õhus mind varitseb röövel
Ja seda oksa, kus istun, ootab su höövel.

Mõttetera

Marutõbistel on silmad verel
Nähes ilusam auto on naabri perel
Kadedus on hambajäljed nende eneste kerel.